Skip to main content

Nanotehnoloogia kosmeetikas – ained peavad olema tootel selgesti märgistatud

Ma kuulsin esimest korda sõna nanotehnoloogia aastal 2007 kui Šveitsi nahahooldusbrändi Juvena koolitusel seda kui tõelist innovatsiooni tutvustati. Teadsin, et nahk koosneb kolmest kihist (epidermis, dermis ja hüpodermis) ja kuulsin juurde, et paljud kreemides-seerumites kasutatud ained jäävad toimima vaid naha pinnale, sest tänu molekulide suurusele ei ole need võimelised sügavale imenduma. See oli muidugi suur pettumus, sest minu selleaegsete teadmiste kohaselt sõltus toote efektiivsus ainult sellest kui sügavale aine suutis imenduda. Nanotehnoloogia oli selles valguses suur revolutsioon – mõelge ise kui tavalist molekuli sai kujutleda tükisuhkru suurusena, siis nanotehnoloogiline molekul oli tuhksuhkru tera suurune. Olin vaimustuses!

Lõin peas kujutluspilte kuidas kõik ained saavad tänu nanotehnoloogiale läbida sarvkihi ja epidermise ning jõuda välja dermisesse, kus asuvad naha toonuse ning elastsuse eest vastutavad kollageeni-ning elastiinikiud, veresooned, rasunäärmed…tundus, et nanotehnoloogia on võti, tänu millele päriselt ka saab pöörata tagasi aega ja naha uuesti nooreks muuta! Nägin kujutluses küpsete naiste siledaid palgeid, mille saavutamiseks ei pidanud tegema muud kui seerumit ja kreemi nahale määrima, koostasin tutvustavaid artikleid ja tekste, põlesin soovist kogu maailmale uuest avastusest rääkida…ja sain aru, et kuulajaid väga palju polegi. Teema ei tõusnud Eestis kunagi väga suureks ja ka Juvena ise taandus nanotehnoloogiast…niimoodi vaikselt ja tasapisi. Täna oskan ma teile öelda miks see nii läks.

Lühidalt öeldes: nanotehnoloogia nahahoolduses VÕIB olla ohtlik. Praegu toimib suur „rohepesu“ ja inimesi hirmutatakse sellega, et kõik see mida nahale määrid imendub vereringesse. Kutsutakse üles kasutama looduskosmeetikat, et ennast „jubeda“ keemia organismi sattumise eest kaitsta. See vereringe jutt ajab mind iga kord täpiliseks ja olen otsustanud, et teemat peab tõstatama igas võimalikus kanalis, et inimeste hirme maandada. Veresooned asuvad dermises kuhu kreemide TAVASUURUSES komponendid ei jõua, seetõttu ei ole vaja karta, et kõik mida te nahale määrite läbi vereringe siseelundeid, DNA-d, rakkude membraane ja proteiine mõjutab. Nanotehnoloogia on siin erand, mille võimalik ohtlikkus seisnebki selles, et me ei räägi siin osakeste tavasuurusest. Nanotehnoloogia on aatomite ja molekulide manipuleerimine nanoskaalal, mis on 80 000 korda väiksem kui ühe juuksekarva läbimõõt.

Veel teine mõõdik siia: nanoosakesteks peetakse aineosasid, mille suurus katab vahemiku 1-100 nanomeetrit (nm). 1 nm on 1 miljardik meetrit. EUs on tehtud head tööd meie ohutuse tagamiseks ja antud välja nõukogu määrus (EÜ) nr 1223/2009, mille lisades II-VI on kirjas keelud ja piirangud nanoosadele ja öeldud, et kõik nanomaterjali kujul kasutatud koostisained peavad olema koostisainete loetelus selgelt esitatud. Selliste koostisainete nimetusele peab sulgudes järgnema sõna „nano”. See loob selgust ja annab inimestele valikuvõimaluse vastavalt oma uskumusele nanoosadega tooteid osta või mitte osta.

Kuidas käituvad need väga väikesed ehk nanotehnoloogiaga mõjutatud osakesed? Üks näide – titaandioksiid on laialt kasutusel UV filtrina. See füüsikaline blokaator kaitseb nahka päikesepõletuse ehk UVB kiirte ja naha enneaegse vananemise ehk UVA kiirte eest. Kaitsefunktsiooni on kõige rohkem vaja naha pinnal ja seetõttu on titaandioksiidi suured molekulid just eeliseks. Kui me räägime nanovormis titaandioksiidist, siis millist kaitset saab nahapind sellest kui osakesed naha sisse imenduvad? Kas sellise komponendi puhul on nanotehnoloogia õigustatud? Minu meelest mitte ja ka EU seadused manitsevad ettevaatlikkusele.

Kuna teema on põnev ja aktuaalne, siis tegeletakse pidevalt nanoosakeste testimise ning uurimisega. Tootjatelt nõutakse põhjalikke ohutusanalüüse enne kui tooted müügile lubatakse. See kõik on meie teavitamiseks ja kaitseks. Nanotehnoloogiat peetakse ohtlikuks ka keskkonnale – osakesed saavad sattuda õhku, mulda, vette ja kanalisatsiooni. Juhul kui reovesi läbib puhastusseadmed ja see juhitakse tagasi loodusesse võib sinna ikkagi jääda nanoosaskesi. Uuringute käigus on neid leitud vikerforellide organismist…kui ohtlik see kõik täpselt on seda uuritakse ikka edasi, aga fakt iseenesest on märkimisväärne.

Tulles tagasi inimese juurde on kohane öelda, et lisaks nahale võivad osakesed sattuda organismi ka sissehingamise teel. Nahk on kõige ohustatum läbi mikrohaavandite ja eriti just õrnades ning väga õhukese epidermisega piirkondades. Soovitan kõigil lugeda nahahooldustoodete INCI nimekirju ja valida tooteid, mille kohta teil tekib teadmine ning tunne, et te saate aru, mida toode sisaldab.

Nanoosade puhul tasub täpsemalt uurida, millega on tegu ja kas kõnealuse aine võimalik vereringesse sattumine võib olla ohtlik. Kui tootes on liiga palju võõraid, raskeid ja arusaamatute nimedega koostisaineid, siis aastal 2020 on juba piisavalt valikut, mille puhul see nii ei ole. Kui me teame, mida endale peale määrime, oleme oma ostuotsusega rohkem rahul ja toode toimib tänu sellele ka paremini😊

D’DIFFERENCE ®
Produced by
AS Chemi-Pharm
Harju maakond, Saku vald
Tänassilma küla, 76406
Tänassilma tee 11
Estonia EU
VAT EE100310771
E-mail: [email protected]

0
    Sinu korv
    Sinu korv on tühi
      Arvuta transport